Maarja Magdaleena kirik
+ projekti info
<
>
<
>

Arhitektuurivõistlus Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku hoonetekompleksi rajamiseks.
Võistlustöö „Õhuke koht“  II koht
Ioannis Lykouras, Üllar Ambos, Pille Noole, Kaisa Lasner
2013
võistlus, II koht

Projekt:




Projekti autorid:

Projekti aasta:
Projekti staatus:

Projekt:


Projekti autorid:
Projekti aasta:
Projekti staatus:

„Õhukesteks kohtadeks,“ kutsuvad keldid sellist ruumi, Nii nähtud kui nägemata, Kus uks selle maailma Ja järgmise vahel on hetkeks paotatud Ja valgus ei ole ainult teisel pool. Jumala kujundatud ruum. Püha.

Sharlande Sledge  (vabatõlge Sharlande Sledge keldi luuletusest)

Pühakoda ei ürita taevasse kõrguda ega Jumalani küündida – see pole eesmärk, sest Jumal on kõikjal ning taevas ja maa on kõikjal teineteisele lähedal. Pühakoja eesmärk on luua koht, kus on võimalik tunnetada seda lähedust ja Jumala ligiolu. Koht, kus taeva ja maa vaheline kaugus kahaneb olematuks ja kus on võimalik kogeda pühalikkust, igavikulisust ja ülevust. „Õhuke koht“, nagu keldid seda oma uskumuses kutsusid. Koht, kus taevast ja maad eraldavat loori on kergitatud ning püha ja maise piir on nii õhuke, et me pole enam kindlad, kas meile kangastub osake taevast või hoopis maast.

Kiriku ideelahenduse aluseks said kaks arhetüüpi. Esimene neist on üks tüüpilisemaid ehituslikke arhetüüpe Eesti kultuuriruumis ehk viilkatusega hoonemaht (mitte väga erinev ka kiriku arhetüübist). Teine neist on aga veel ürgsem, see on arhetüüp koopast ehk teisisõnu tühimik või nö negatiivne ruum.

Need kaks moodustavad omavahel dünaamilise koosluse, kus interjööri ja eksterjööri vahele tekib teatud pinge, kuna tegu on kahe täiesti erineva arhetüübiga. Need kaks maailma, sisemine ja välimine, sümboliseerivad igavest vastasseisu, kus usk on alati mänginud konsolideerivat rolli. Ehk kui metafoorselt väljendada, siis käesoleva kiriku pühalikkus asub nende kahe maailma vahel, see seob neid kokku ning peitub tema massiivsuses.

See kontseptsioon võimaldas kirikule läheneda skulptuurselt. Üheltpoolt tunneme ära sakraalgeomeetria tseremoniaalruumides (võlvitud laed), teisalt on aga rakendatud valgust, mille abil on taevalik sfäär uuristanud tee hoonekompleksi südamesse.

Selle kiriku idee ei ole midagi enamat kui žest, millega võtame peotäie maist ainest ja valame selle konkreetsesse materiaalsesse vormi, et luua keha, kus saaks toimuda transformatsioon meie hinges ja meeles. Et saaks loodud tingimused just selles ühes maailma punktis, millega võimaldaksime tuua Jumala meile ligemale. Kui see tegu suudab muuta käesolevat kohta sedavõrd, et keldid kirjeldaksid seda kui õhukest paika (Thin Place, keldikristlik uskumus), siis oleme oma eesmärgi enam kui saavutanud.